Ülesanne 2

 Miller, F. J. (2002). I = 0 (Information has no intrinsic meaning). Information Research, 8 (1), paper no. 140. Loetud aadresil

 http://informationr.net/ir/8-1/paper140.html

Artikli peamised seisukohad oli see, et kui inimene sai sõnad või sõnum, see ei ole, et ta sai seda sõnumi tahendust ja meie lootus, et iga inimene saaks aru saada millest me räägime või kirjutamine ei ole paris õige.  Autor kirjutab et praegu on  “Information age” ja sellest me same suhelda mitte ainult nendega kes on meie juurde, aga ka inimestega kogu maailmas Internet tehnoloogiat kasutades. Sellest on vaja kuidagi defineerida mis on praegu  “Informatsioon”, mis on teda hind meie elus ja miks saab tähtsam meie aja jaoks.

Tähtis asju millest autori ka kirjutab on seda, mis erinevus on informatsiooni ja teadmiste vahel, ja pärast märkab et informatsioon saab saada teadmiseks ainult kui inimene ise tõlgenab seda.  See tähendab, et teadmus saab olla inimeste ise asju ja ei ole võimalus seda edastata ja töödelda.

Juba sõnu kasutades me ei saa oma teadmust edasi saada,  sest kui inimene märkab midagi sõnadega siis need sõnad saavad põhjustada teised mõiste teistel, sest igal inimestel on oma tajutamise omadused ja oma sisse maailm. See on ka oluline suhtlemise jaoks – iga inimene tajutab vestlemine erinevalt ja igal on oma näha.    

Autor kirjutab, et kui ise teadmustega ei ole võimalus kasutada, laadustada ja edastada  siis termin “teadmusjuhtimine” ei ole täpne, sest igale inimeste on ükskõik oma mõistad üldne süsteemi sellest ei teha. Iga inimene ka ise sarnaneb erinevaid mõistad, tunneb neid kasutades oma tundeid ja iseloomu omadusi. Informatsioon (erinevalt teadmus) inimesed saavad fikseerida, laadida, kasutada ja edastada. Informatsiooni kasutamine ajendab inimeste kuidgi reageerida ja midagi teha – see on nagu mehhanismi mis hojatab meid, et on vaja tõlgendada situatsiooni, et saada oma mõisted ja teadmised.

 Aga informatsioon ilma inimeste on elumatu – see juba olemas aga ei mõju elu protsessist. Sellest kõikidest infojuhtimine ka tegevused, mis nõuavad inimeste osalemine ja sellest ka väga sõltub inimeste teadmuste.

 Artikklis teadmusjutimine nagu protseduur või mõiste ei ole olemas – autor pakub kasutada “mõiste jagamine” termini. Mõiste jagamine ja infojuhtimine vahel on seosed. Asi on selles, et nad ise ei saa olla. Iga sõltub teisele. Tean, et võib olla see on mitte korrektset sarnaneda aga me same ette kujutada, et meil on kodeeritud sümbolid ja mitme erinevad võtid dekodeerimise jaoks. Iga asju ei ole motet ilma teisi asju. Ja iga võti kui ta saaks sümbolid, dekodeerib neid mitte sama kui teised juba kui sümbolid olid samasugused iga võtju jaoks. Sama asju on infojuhtimisega ja mõiste jagamisega. Kui ei ole informatsiooni siis keegi ei saa luau oma mõiste ja teadmust. Kui inimene saab informatsioon ja algab töötada sellega, siis temal ilmub oma mõiste ja informatsiooni tähendust, mis tulevikus saab mõjuda informatsioonile, kui ta algab edastada seda.

 Autori pead jareldused on et ei ole teadmust nagu objektiivne objekti maailmas, ei ole üldseid teadmusi mida me saame kuidagi süstimatiseerida ja kasutada nagu ideaalne object. Kõik teadmised ja teadmus sõltub ainult kuidas inimested neid  tõlgendavad. Me ei saa teha midagi tegevusi teadmusega ja sellepärast teadmusjuhtimine kui mõiste ja protsess ei saa olla. Võib olla töötada ainult informatsiooniga.

Et teha oma jareldust autor kirjutas kuidas  mõiste  “teadmus” kasutatakse  erinavades keskonnas ja miks ei ole õige selledes situatsioonides seda kasutada. Autor kogus kõik informatsiooni (milles keskonnades ja situatsioonis kasutatakse “teadmus” mõiste)  ühes objektis  ja pärast samm-sammult seda objekti  häivitas. Tema pea küsimus oli “Miks me ei saa?”. Ja pärast, kui ta selgitab kõik mida ta tahtis, siis ta tegi üldne viimane kinnitamine ja pärast pakus variant kuidas on võimalik seda situatsiooni parandada.     

Ülesanne 1

Teadmusjuhtimise mõiste, sisu ja olemus

Teadmusjuhtimise mõiste oli võetu kasutusele 1980-ndatel ja seda mõiste oli seotud 

USA juhtimiskonsultandi Karl Wiigiga.  Hiljem 1990-ndatel, mõiste oli laiendatud: siis toimusid  mitmed konverentsid, avaldati raamatuid ja ajakirju teadmusjuhtimisest. Teadmusjuhtimise kirjandus on seotud erinevate valdkonnadega,  kui teoreetilise siis ka praktelise  orienteeritud. Sellest ei ole üldne defineerimist mis teadmusjuhtimine on. Praegu on palju erinevade meetodeid, muudeleid ja teoreetiliseid aluseid.
Hedlund (1994). Teadmusjuhtimist on defineeritud nagu organisatsiooni teadmiste loomise, esitamise, säilitamise, ülekandmise, rakendamise ja kaitsmise protsessi.
Harry Scarborough jt (1999) Teadmusjuhtimist on defineeritud nagu protsessi või praktilist tegevust teadmiste loomiseks, kogumiseks, jagamiseks ja kasutamiseks organisatsiooni õppimise ja tegevuse tõhustamiseks.

 

Teadmusjuhtimise kontseptsiooni areng ja selle peamised esindajad 

1959 – Peter F. Drucker esmasest kasutasin termini teadmustöötaja (knowledge worker)

1966 – Michael Polyani algab kasutada termineid väljendatavad (explicit knowledge) ja vaiketeadmised (tacit knowledge)

1986 – Karl-Erik Sveiby Rootsist kirjutasid koos Tom Lloydiga “The Know-How Company”

1991.aastal määrati Leif Edvinsson Skandia intellektuaalse kapitali asepresidendiks, mis oli esimene ametikoht, mis oli otseselt seotud teadmusjuhtimisega.

1991.aastal avaldas Ikujiro Nonaka Harvard Business Review-s artikli ‘knowledge-creating company’, mille põhjal ta avaldas hiljem koos Hirotaka Takeuchi’ga samanimelise raamatu (1995).

1993.aastal ilmus Tom Stewart’i artikliteseeria ajakirjas Fortune – ‘Intellectual capital: your company’s most valuable asset’ , mis aitas tõsta teadlikkust teadmusjuhtimisest

1995.aastal  korraldati esimene konverents Ameerika Ühendriikides Houstonis – Knowledge For Strategic Advantage.

1996.aastal toimus esimene teadmusjuhtimise konverents Euroopas

1998.aastal pealkirjastas maailmapank oma maailma arenguaruande järgnevalt: Knowledge for Development.

 

Teadmusjuhtimise arenguetapid ja neile iseloomulikud tunnused

I arenguetapp oli seotud infotehnoloogiaga. Sellel etapil oli leitud et Intranet on võimalik kasutada et jagada  organisatsioonisist teadmist ja sellest peamised eesmärgid oli tehnoloogia õigesti kasutada, et jagada teadmist edukalt.  Peamised märksõnad olid „parim kogemus“ (best practice) ja „kogetud õppetunnid“ (lessons learned).

II arenguetapp oli seotud inimeste ressurside arendamisega ja oli lisanud kultuuridimensioon. Peamised eesmärgid oli kuidas muuta ja arendada õppiva organisatsioonit.

Sellel etapil olulised märksõnad oli „õppiv organisatsioon“,  „vaiketeadmised“ ja
„praktikakogukonnad“ (communities of practice). Jean Lave ja Etienne Wengeri (1991) defineerisid praktikakogukonnad nagu inimeste grupid, kes jagavad sarnaseid huve, oskusi ja/või elukutset.

III arenguetapp oli seotud loomisega otsisüsteemide, mis kasutasid otsidisaini ja struktuuri ja mis seotud  taksonoomiate arengu ja rakendamisega. Peamised märksõnad olid sisuhaldus, metaandmed ja taksonoomiad. Pea esmärk oli organiseerida infokasutaja töö nii, et ta saaks lihtsalt info saada ja seda kiiresti ja mugavalt kasutada.

Teadmusjuhtimine teoreetikud räägivad ka  IV arenguetapist kus tunnetatakse organisatsioonivälise informatsiooni ja teadmiste olulisust.

 

Teadmusjuhtimise lähtealused ja seosed teiste teadusvaldkondadega

Teadmusjuhtimine on seotud mitmete valdkondadega:

·        Religioon ja filosoofia (epistemoloogia) võimaldavad mõista teadmiste olemust ja rolli

·        Psühholoogia võimaldab mõista teadmiste rolli inimkäitumises

·        Majandusteadused ja sotsiaalteadused võimaldavad mõista teadmiste rolli ühiskonnas

  Teadmusjuhtimine on ka seotud  infojuhtimise ja dokumendihaldusega, juhtimisteooriaga, informatsioonilise infrastruktuuri käsitlustega, õppimise psühholoogiagam epistemoloogiaga, eetikaga.

 

Infojuhtimisele ja teadmusjuhtimisele iseloomulikud tunnused 

Teadmusjuhtimine:

·        Teadmus on lahutamatult seotud inimestega

·        Pea asju on teadmus/teadmised

·        Vajaliku teamised, õigele inimesele, õige ajal

 

Infojuhtimine:

·        Infovajaduse väljaselgitamist

·        Info hankimine

·        Info loomine

·        Info säilitamine

·        Info haldamine

·        Õige informatsioon, õige kohal, õige ajal

 

Teadmiste tüpoloogia

Traditsiooniline teadmiste püramiid:

  

 

Andmed (Data) – informatsiooni osad (sümbolid, märgid ja teised)

Informatsioon (Information) – andmed midagist, mis ei sõltu esitamise vormi (andmed, teated, faktid, ideed).

Teadmised (Knowledge) –tõlgendatud informatsioon, mis on lühima või pikemaajaliselt kinnitatud meie mälus ja seda mis me saame kasudata. Vastab küsimusele „Kuidas“.

Teadmus (Wisdom) – indiviidi teadmised millest ja vaiketeadmised.

1989 aastal Askoff  lisas viie komponenti – Arusaamad, mis seisab Teadmised ja Teadmus vahel.

1999 aastal Miller kritiseeris seda muudel ja lõi oma modifitseeritud muudel.

 

Teadmiste hankimise viisid ja allikad

Teadmusjuhtimises eristatakse kolme peamist teadmiste hankimise allikat:

·        Parim kogemus või hea praktika (Best Practices) – äriprotsessid, mis on parem meetodid eesmärgi saavutamise jaoks.

·        Organisatsiooni või korporatsiooni mälu (Organizational/Corporate Memory) – kus on salvestatud olulised organisatsiooni tegevused sündmused ja otsustused, mis koosneb dokumentidest, kirjetest, illustreerivast materjalist, videodest, e-mailide kogumist, viidetest andmebaasidele, kogutud kogemuste ja ekspertarvamuste kirjeldustest, strateegiate ja edulugude kirjeldustest

·        Praktikakogukonnad (Communities of Practice) - inimeste grupid, kes jagavad sarnaseid huve, oskusi ja/või elukutset. Nad saavad jagada oma teadmiste ressursid nagu kogemus.

 

Kasutatud materiaal:

Sirje Virkus (2013). Teadmusjuhtimise mõiste, sisu, olemus. Teadmusjuhtimise kujunemine. Teadmiste tüpoloogia, teadmiste hankimise viisid ja allikad. Loetud adresil: https://moodle.e-ope.ee/mod/resource/view.php?id=445371

Sirje Virkus (2013). Loenguslaidid.