Ülesanne 2

 Miller, F. J. (2002). I = 0 (Information has no intrinsic meaning). Information Research, 8 (1), paper no. 140. Loetud aadresil

 http://informationr.net/ir/8-1/paper140.html

Artikli peamised seisukohad oli see, et kui inimene sai sõnad või sõnum, see ei ole, et ta sai seda sõnumi tahendust ja meie lootus, et iga inimene saaks aru saada millest me räägime või kirjutamine ei ole paris õige.  Autor kirjutab et praegu on  “Information age” ja sellest me same suhelda mitte ainult nendega kes on meie juurde, aga ka inimestega kogu maailmas Internet tehnoloogiat kasutades. Sellest on vaja kuidagi defineerida mis on praegu  “Informatsioon”, mis on teda hind meie elus ja miks saab tähtsam meie aja jaoks.

Tähtis asju millest autori ka kirjutab on seda, mis erinevus on informatsiooni ja teadmiste vahel, ja pärast märkab et informatsioon saab saada teadmiseks ainult kui inimene ise tõlgenab seda.  See tähendab, et teadmus saab olla inimeste ise asju ja ei ole võimalus seda edastata ja töödelda.

Juba sõnu kasutades me ei saa oma teadmust edasi saada,  sest kui inimene märkab midagi sõnadega siis need sõnad saavad põhjustada teised mõiste teistel, sest igal inimestel on oma tajutamise omadused ja oma sisse maailm. See on ka oluline suhtlemise jaoks – iga inimene tajutab vestlemine erinevalt ja igal on oma näha.    

Autor kirjutab, et kui ise teadmustega ei ole võimalus kasutada, laadustada ja edastada  siis termin “teadmusjuhtimine” ei ole täpne, sest igale inimeste on ükskõik oma mõistad üldne süsteemi sellest ei teha. Iga inimene ka ise sarnaneb erinevaid mõistad, tunneb neid kasutades oma tundeid ja iseloomu omadusi. Informatsioon (erinevalt teadmus) inimesed saavad fikseerida, laadida, kasutada ja edastada. Informatsiooni kasutamine ajendab inimeste kuidgi reageerida ja midagi teha – see on nagu mehhanismi mis hojatab meid, et on vaja tõlgendada situatsiooni, et saada oma mõisted ja teadmised.

 Aga informatsioon ilma inimeste on elumatu – see juba olemas aga ei mõju elu protsessist. Sellest kõikidest infojuhtimine ka tegevused, mis nõuavad inimeste osalemine ja sellest ka väga sõltub inimeste teadmuste.

 Artikklis teadmusjutimine nagu protseduur või mõiste ei ole olemas – autor pakub kasutada “mõiste jagamine” termini. Mõiste jagamine ja infojuhtimine vahel on seosed. Asi on selles, et nad ise ei saa olla. Iga sõltub teisele. Tean, et võib olla see on mitte korrektset sarnaneda aga me same ette kujutada, et meil on kodeeritud sümbolid ja mitme erinevad võtid dekodeerimise jaoks. Iga asju ei ole motet ilma teisi asju. Ja iga võti kui ta saaks sümbolid, dekodeerib neid mitte sama kui teised juba kui sümbolid olid samasugused iga võtju jaoks. Sama asju on infojuhtimisega ja mõiste jagamisega. Kui ei ole informatsiooni siis keegi ei saa luau oma mõiste ja teadmust. Kui inimene saab informatsioon ja algab töötada sellega, siis temal ilmub oma mõiste ja informatsiooni tähendust, mis tulevikus saab mõjuda informatsioonile, kui ta algab edastada seda.

 Autori pead jareldused on et ei ole teadmust nagu objektiivne objekti maailmas, ei ole üldseid teadmusi mida me saame kuidagi süstimatiseerida ja kasutada nagu ideaalne object. Kõik teadmised ja teadmus sõltub ainult kuidas inimested neid  tõlgendavad. Me ei saa teha midagi tegevusi teadmusega ja sellepärast teadmusjuhtimine kui mõiste ja protsess ei saa olla. Võib olla töötada ainult informatsiooniga.

Et teha oma jareldust autor kirjutas kuidas  mõiste  “teadmus” kasutatakse  erinavades keskonnas ja miks ei ole õige selledes situatsioonides seda kasutada. Autor kogus kõik informatsiooni (milles keskonnades ja situatsioonis kasutatakse “teadmus” mõiste)  ühes objektis  ja pärast samm-sammult seda objekti  häivitas. Tema pea küsimus oli “Miks me ei saa?”. Ja pärast, kui ta selgitab kõik mida ta tahtis, siis ta tegi üldne viimane kinnitamine ja pärast pakus variant kuidas on võimalik seda situatsiooni parandada.