Ülesanne 5 (3.1)

Teadmusjuhtimise süsteemidele ja protsessidele sõltub kolmest olulisest komponendist:

·        Teadmusjuhtimise infrastruktuur

·        Teadmusjuhtimise mehhanismid

·        Teadmusjuhtimise tehnoloogiad

Teadmusjuhtimised süsteemid on jagatud kolme rühma, mis sõltuvad mis protsessid on kasutatud et andmetega töötada. Igas süsteemis on oma protsessid, millest se süsteem koostab:

·        Teadmushõive ja kogumise süsteemid (knowledge discovery, capture and creation systems).

·        Teadmuse jagamise süsteemid (knowledge sharing systems).

·        Teadmuse rakendamise süsteemid (knowledge application systems)

Kõik need süsteemi tüübid on seotud organisatsiooni eesmärkidega, kuidas parem teadmiste luua jagada, süstematiseerida ja kaitsta, et rohkem efektiivselt töötada.

Teadmusjuhtimise tehnoloogiad   tehnoloogiad, mis soodustavad teadmusjuhtimist ja aitavad neid jagada rohkem inimeste jaoks. Oma olemuselt ei erine need oluliselt infotehnoloogiatest, kuid peamine erinevus seisneb selles, et nad keskenduvad teadmusjuhtimisele mitte infojuhtimisele.

 Näitaks: tehisintellekti, mitmesugused ekspertsüsteemid, arvutisimulatsioonid, teadmusandmebaasid, videokonverentsisüsteemid, repositooriumid ja sotsial tarkvarad.

 

Kuidas on teadmusjuhtimise protsessid, süsteemid, mehhanismid ja tehnoloogiad omavahel seotud?

Teadmuse hankimine – selles süsteemis on kaks allaprotsessid (kombineerimine ja sotsialiseerimine). Kombineerimine on vaja et luua uued valjandatud teadmused ja laiendada eelkõige teadmiste etapp.

Sotsialiseerimine on vaja, et teha vaiketeadmuse sünteesi ja ja see võimaldab uue vaiketeadmuse loomist ühiste tegevuste kaudu.

Teadmushõive – selles süsteemis on kolm protsessid: andmete eeltöötlemine, teadmiste hankimine ja järelanalüüs.

1.      Andmete eeltöötlemine:

·         Andmete puhastamist st müra eemaldamist ja andmete ühtlustamist.

·       Andmete kombineerimist st erinevate andmeallikate koondamist.

·        Andmete alamosadeks jaotamist st edasiseks analüüsiks vajalike andmete hankimist ja valimist.

·        Andmete transformeerimist ja normeerimist st muutujate koondamist üheks, pidevate suuruste diskreetimist, sh ka binaarsete suuruste tekitamist.  

2.      Teadmiste hankimine on seotud andmekaevega

3.      Järelanalüüs:

·        Tulemuste hindamist st testandmete rakendamist - hinnatakse leitud mustri huviväärsust, selleks peab leitud tulemus olema hõlpsalt tõlgendatav, püsiv (või hinnatava muutlikkusega), kasulik ja informatiivne.

·        Teadmiste rakendamist – tulemuste rakendamist ülesannetes või info lisamist ekspertsüsteemidesse.

Teadmuse jagamine – selles süsteemis  toetatakse protsesse, mille kõigus väljendatud teadmus või vaiketeadmus edastatakse teistele isikutele. Kaks peamist teadmiste jagamise süsteemide tüüpi, mida teadmusjuhtimisealases kirjanduses kõige sagedamini mainitakse on: kasulikud õppetunnid (lessons learned) ja teadmiste lokaatorsüsteemid (expertise locator systems).

Teadmuse rakendamise – selles süsteemis toetatakse protsesse, milles teatud isikud rakendavad teiste inimeste teadmisi, kusjuures nad tegelikult ei ole ise omandanud või õppinud neid.

Selles süsteemides on:

·         Ekspertsüsteemid

·        Otsuste vastuvõtmise süsteemid

·        Nõuandvad süsteemid

·        Vigade diagnoosimise süsteemid

·        Tehnoabisüsteemid

 

     Tabelist ja kõigest, mis  oli kirjutatud me same vastata, kuidas on teadmusjuhtimise protsessid, süsteemid, mehhanismid ja tehnoloogiad omavahel seotud. Kui vaadata tabelisse, siis võime märkata, et igal protsessi ja süsteemi jaoks on nende ise mehhanismid ja tehnoloogiad. See tähendab, et teadmusjuhtimise mehhanismid on seadmed, millega töötavad protsessid süsteemis, aga tehnoloogiad lubavad kasutada töökeskonda, kus süsteem saab kasutada mehhanismid. Näiteks  teadmuste hankimise protsessi jaoks me saame organiseerida konverentsi Skype abiga. Skype keskond saab tehnoloogiaks ja konverents on mehhanism.

     Kasutatud materiaalid:

      Teadmusjuhtimise süsteemid ja tehnoloogiad, teadmiste võrgustikud ja virtuaalsed organisatsioonid (S. Virkus 2013)